Suvi 2018: Chapdara
On üks mu venna kirjutatud luuletus. See on olnud mu mantra mägedes. Miski, mida ma loen endale mõttes iga kord, kui ma ärkan üles ööpimeduses, et alustada mäkke ronimist. Ta ei pannud sellele pealkirja, niiet ma ütlen selle kohta lihtsalt «Chapdara».
Kui kella veenev vätimatus
kell 4:00 lasta käseb lahti
ja see veel kasvõi veidi kuskilt kriibib,
siis tähendab, et peavad elu traagelniidid.
Et oled ümberlükkamatult elus.
Et oled elus juba üpris ammu
ja puutud, hoolid, muutud, kasvad, vajad.
Ning kui sa astud lumes 11 sammu
ja silmad suled, ennast sirgu ajad,
on sinu sõrme vastas taevakatus.
Sa tunned, tas on imepeened praod.
Siis kannad välja enda eripära.
Ja mis sa hüüad võimsalt vastu kajab.
Te minge sõbrad, ma jään lõkkevahti.
Ja hoidke leeki, kui pean käima ära.
Ja ärge kartke, et see rada kaob.
Tee südamega, kuni mõistus võtab.
Tee mõistusega, kuni süda taob.
Võib-olla on nii, et igalühel on maailmas oma lemmikpaik. Maastik, mis on temale omane ja kus ta end hästi tunneb. Fani mägedes, Tadžikistanis, tunnen ma end kahtlemata hästi. Laagri ümber võib näha põldudel töötavaid talunikke, jõekaldal kükitavaid kaunites rahvarõivastes naisi… Emasid, kes küpsetavad koos oma tütardega leiba. Lapsi, kes kannustavad hüüete ja kepihoopidega eesleid piki kitsaid mägiteid ja järvekaldaid.
Siinne alpilaager on ümbritsetud rohelusest. Väändunud tüvega kadakad, kuused, männid, lehised. Nende varjus kasvavad aga rohttaimed, kus tulevad ilmale lehmad ja kitsetalled. Pärast seda algavad alpiaasad, jõed, järved, kõrgemal kasvavad taimed ja kariloomad. Sellest veel kõrgemal kaob taimestik ära. Kõik on suve alguseni lume all ning valitsev värv on kivihall, mida viirutab punane ja kaunistab samblike kollane. Sealt edasi alagab karmim, külalislahkusetum ja puhtam paik. Metsad ja aasad loovutavad koha moreenidele ja liustikele, laviinide uuristatud sängidele ja jäise veega allikatele. Ilmuvad nähtavale kohalikud mäetipud. Veel ajahambast kulumata, teravad. Kõrgemate tippude igijää ja -lumi vaatavad kõigele ülevalt alla ja ei tee all toimuvast väljagi.
Chapdara on Fani mägede kontekstis märgilise tähendusega mägi. Esiteks oma kõrguse tõttu: Chapdara on lihtsalt üks piirkonna 5000-meetristest tippudest, paistes seega kõikjale. Teiseks seetõttu, et Chapdara põhjaharja kontuur annab sellele mäele müütilise väljanägemise. 1400-meetrise kõrgustevahega harja esimese kolmandiku moodustab Sfinks – hiiglaslik olend, segu inimesest ja lõvist, kelle pilk on alati põhja poole suunatud. Sfinksi pealaele ronimine on marsruudi kõige tehnilisem osa. Sellele järgneb laugem aga töömahukas liikumine, ületades esmalt hiiglaslike kaljutornide kogumiku, mida tuntakse Jänestena. Jäneste kandadel astub aga veel kolmas kaljumassiiv, Konn. Sellega põhjaharja kaljuosa lõpeb ning viimased 500 meetrit kuni tipuni kulgevad mööda lume- ja jäänõlva, laveerides hiiglaslike liustikulõhede vahel.
Nende 5 aasta jooksul, kui ma alpinismiga olen tegelenud, olen ma oma ronimiskaaslastelt videolindi peale küsimusi küsinud. Iga mõeldav «miks?» ja «kuidas?», mis puutub ronimise võimalikke põhjuseid ja tagajärgi. Nende vastused on olnud mu videote aluseks. Ise olen põhiliselt vaikselt olnud. Aeglaselt omaenda vastuseid sünteesides, aga neid valdavalt endale hoides.
2018. aasta suvel käisin koos oma hea paarimehe Alekseiga Tadžikistanis, imeilusates Fani mägedes, kus panin kokku video, mille eesmärgiks oli neid, minu enda vaatepunkte, nüüd jagada. See on vahekokkuvõte sellest, mida olen mägedes aastate jooksul õppinud, tundnud ja kogenud. Isiklik ja aus lugu, mis räägib mööduvast ajast, muutuvatest vaatenurkadest, väga elus olemisest ja millegi kaotamisest. Jutustan selle loo läbi oma teekonna Tadžikistani, Fani mägedesse – läbi selle kauni looduse ja kohalike inimeste, mis saatsid mind, ronides ühele mulle olulisele mäele, Chapdarale.
Tekst, fotod ja video: Rees Juurmaa