Talv 2019: Rjukan
2019. aasta veebruari lõpus sõitsime koos Henry, Priidu, Kristiina ja Marisega Norrasse, et tutvuda Rjukani jääronimisega. Paljude arvates on tegu ühe Euroopa parima jääronimispiirkonnaga ning et tallinlased külastavad seda piirkonda praktiliselt iga talv, siis tekkis ka meil kiusatus seda uudistama minna. Temperatuurid olid meie sinna saabudes ebatavaliselt kõrged (päeval kuni 12°) ning mitmed klassikalised kosed ei olnud seetõttu enam jääronimiseks konditsioonis. Sellegipoolest õnnestus meil võtta taanduvast talvest viimast ning ronida 5 sealveedetud päeva jooksul mitmeid põnevaid marsruute.
Esimese päeva suundusime traditsioonilisse soojendusronimise sektorisse nimega Ozzimosis. Et Priidul, Kristiinal ja Marisel polnud veel jää peal altjulgestuses ronimise kogemust, oli Ozzimosis ideaalne koht, kust alustada – palju lühikesi ning kergeid radu, kus on hea tehnikat harjutada. Henry’ga kahekesi ronisime järgmised rajad: Minidisken (WI2, 20 m), Anakje (WI3, 20 m), Ozzimosis (WI4, 15 m).
Pärast seda matkasime mööda orgu allapoole, kust leidsime veel mõned jääkosed, mida toporaamatus polnud. Ronisime ühte lühikest järsemat (WI4) liini kumbki 2-3 korda altjulgestuses ning lugesime sellega soojenduspäeva kordaläinuks.
Teise päeva hommikul otsustasime ronida väga lihtsat multipitch marsruuti nimega Lettvann (WI2, 180 m). Rada on läbivalt lauge kaldenurgaga – koormust saavad sisuliselt ainult sääred – mistõttu sobib hästi algajatele esimeseks multipitch jäämarsruudiks. Liikusime kahe autonoomse seonguna: mina ja Henry kahekesi; Priit, Kristiina ja Maris kolmeses seongus. Henry’ga läbisime marsruudi kiiresti ning jõudsime välja üles tee peale. Kolmesel seongul läks veel tund aega: põhiliselt sest sooviti teha esironijavahetusi, mis kolmeses seongus kindlasti pole optimaalne taktika! Sel ajal saime aga Henry’ga ringi jalutada ning pildistada kaugelt paistvat ümbruskonna kõige muljetavaldavamat jääkoske: Juvsøyla (WI6, 150 m).
Kui teine seong lõpuks üles jõudis, seadsime sammud järgmise jääkose poole: Vemorkbrufoss Øst (WI4, 90 m).
Kohe, kui kose alla jõudsime, saime aru, et selle alumine osa on ainult napilt-napilt konditsioonis: õhuke jää ning selle all voolav vesi. Kuigi oli selge, et esimesed 5 meetrit ei saa usaldusväärset julgestust organiseerida, otsustasime siiski, et see on piisavalt lühike ja lihtne ronimine. Läbisime selle lõigu kiiresti, pärast seda tuli aga juba kvaliteetne jää. Mina ja Henry läbisime raja taas kiiresti (Henry juhtis esimese pitchi, mina teise). Kolmene seong oli rajal tunnike kauem: kaldenurk oli juba järsem ning selleks, et julgestuspunkte tihedamalt panna, otsustasid nad jaotada kahe köie pikkuse raja kolmeks. Kummalisse kohta ehitatud vahejaam pakkus eemalt silla pealt pildistamiseks ilusaid kaadreid! Tervikuna ilus ja nauditav rada.
Kolmanda päeva põhieesmärgiks võtsime piirkonna ühe klassikalise marsruudi: Trappfoss (WI4, 200 m). Trappfoss on veerohke kosk ning moodustab talvel laia ning paksu jääkardina, kus on küllaldaselt ruumi ronida ka mitme seonguga korraga. Sellegipoolest tahtsime kindlasti olla rajal esimestena, mistõttu ärkasime varakult. Toporaamatu kirjelduse põhjal lähenesime kosele oru ülemisest osast. See nägi kõigepealt ette paari topeltköiel laskumist ja allaronimist mööda järsku kuluaari, seejärel aga ligi tunniajast matkamist suurte kivide rägastikus. Kui lõpuks, pärast 2 tunni pikkust seiklemist marsruudi alla jõudsime, oli juba kaks seongut rajal. Nemad olid muidugi tulnud mööda teist teed – lähenedes oru alumisest osast, ning jõudsid kohale 20 minuti pikkuse kerge jalutuskäiguga. Et me külastasime piirkonda esimest korda, olime sinisilmselt lähtunud sellest, mis toporaamatus kirjas oli. Kui näitasin seda kirjeldust ühele kohalikule giidile, kommenteeris ta lühidalt: “That’s one of the stupidest things I’ve ever seen”. Vähemalt nüüd teadsime!
Reaalsus oli aga see, et nüüd ronis meie peade kohal kaks seongut. Et tegu oli kahe giidiga, kes juhendasid oma kliente, olid nad teadlikud ohtudest, mis kaasnevad üksteise peade kohal ronimisega. Meie Henryga samuti: kohe meenus möödunud talve õnnetusjuhtum Cogne’s. Minu ja Henry sisetunne ütles, et sellises olukorras pole mõtet ronida: risk ülemistelt ronijatelt langeva jääga pihta saada on liiga suur, hoolimata sellest, et kosk on lai. Ainuüksi marsruudi alguses seistes sai väikeste jäätükkidega pihta nii Maris kui Henry.
Arutanud olukorda kahe giidiga, kes meist eespool olid, arvasid nad, et me mahume siiski nelja seonguga ronima, kui ettevaatlik olla. Nõnda otsustasime ronida, et pikk matk poleks ilmaasjata olnud. Ronimine ise oli väga vahva ja nauditav. Mina ja Henry läbisime selle taas kiiresti (Henry juhtis 1., 2. ja 4. pitchi, mina 3.). Liikusime giididega samas tempos, niiet saime nendega julgestusjaamades kõrvuti juttu ajada ja kogemusi vahetada. Kolmesel seongul läks aga taas umbes tund aega kauem – ronimine oli juba järsem ja pikem. Paika pidas mägironimise vana tõde – kiirus on ohutus. Mida kauem veeta aega potentsiaalselt ohtlikus tsoonis, seda suurem on tõenäosus õnnetusse sattuda. Nii ka juhtus: ühel hetkel sai Priit vastu kiivrit täistabamuse suure jäätükiga, mille lõi lahti temast ülalpool roninud giidi juhendatud klient. Priit ei kaotanud tasakaalu ja püsis seinal, kuid oli momentaalselt selge, et see kiiver läheb mahakandmisele. Mis peamine, kõik jäid siiski terveks ja pääsesid ehmatusega.
Tagantjärele tarkusena oleks pidanud kohe alguses oma varasemale kogemusele toetuma ja sisetunnet kuulama: kui jõuad jääronimises marsruudi alla viimasena, siis sellises olukorras on ainuõige lahendus oodata, kuni kõik eespool olijad on raja ära roninud. Kui selleks aega pole, siis roni parem kuskil mujal! Vastasel juhul võib sul ees seista päev, mis on põnev natuke valedel põhjustel.
Reisi neljandal päeval otsustasime Henry’ga ette võtta piirkonna ühe silmapaistvama jääkose: Juvsøyla (WI6, 150 m). Tegu on umbes 100 meetri kõrguse jääsambaga, mis on suures osas vertikaalne – üks Rjukani raskematest klassikalistest marsruutidest. Kui see on heas konditsioonis, on see objektiivselt ohutu! Tuginedes kohalike giidide konsultatsioonile ja julgustavale ilmateatele, mis lubas selleks päevaks jahedaid temperatuure, alustasime varakult ning matkasime uhkes üksinduses selle aukartustäratava marsruudi jalamile. Plaanipäraselt juhtis Henry esimese köietäie (60 m, WI5), mis viis välja marsruudi põhiosani – rippuva vertikaalse jääsambani (45 m, WI6). Kuigi varem marsruuti uurides plaanisime selle jääsamba ronida kahes lõigus, juhtus nii, et Rees ei saanud pidama ning ronis terve samba ühe pikka lõiguna ära. Võrreldes teise WI6 marsruudiga, mida ronisime eelmine aasta Cogne’s (Super Repentance), oli see marsruut ühtlaselt järsem ning vähemate puhkekohtadega liigendatud. Kuigi tundsin Henry’le kaasa, et ta pidi mind plaanitust kauem julgestama, olime siiski rahul, et jõudsime kenasti selle fantastilise purika tippu.
Marsruudi põhiosale järgnes veel paar köietäit lihtsamat (WI3…WI4), kuid siiski ülimalt nauditavat ronimist, et jõuda üles metsapiirini. Seal saime juba varustuse kotti pakkida ning jalutada läbi päiksepaistelise metsa rahulikult tagasi alla, kus kohtusime Priidu, Kristiina ja Marisega, kes samal päeval olid roninud teises piirkonnas – Krokanis.
Reisi viiendal ja viimasel ronimispäeval võtsime lõpetuseks ette midagi kerget ja nauditavat: Fabrikfossen (WI3, 300 m).Sarnaselt teisel päeval ronitud Lettvanni jääkosega, on ka Fabrikfosseni marsruut tervikuna üsna lauge kaldenurgaga ning lai. Ehk siis taas rõhk valdavalt säärtel, mitte käsivartel. Mulle ja Henry’le oli see hea lõdvestus pärast eelmise päeva pingutust fantastilisel Juvsøyla marsruudil. Teisele seongule, eriti tüdrukutele, oli see aga suurepäraseks võimaluseks koguda veel lisaks altjulgestuses ronimise kindlust!
Läbisime raja rahulikult, ühtlases tempos ja rõõmsa meeleoluga, nautides selle reisi viimaseid kirkaviibutusi ja kassilööke. Kuigi saime reisi jooksul nii mõndagi tehtud, jäid ilmastikuolude tõttu paljud klassikalised ja ilusad marsruudid meist ka puutumata. Seetõttu võib üsna kindel olla, et satume veel sinna tagasi.
Tekst ja fotod: Rees Juurmaa