Suvi 2019: Bezengi
2019. aasta suvel veetsin ma poolteist kuud Bezengi alpilaagris, Kaukasuse mäestikus. See oli mulle selles piirkonnas juba kolmandaks reisiks. Kuigi maailm on suur ning mulle meeldib külastada aina uusi ronimispiirkondi, siis Bezengi on üks neid kohti, mis mind ikka ja jälle tagasi tõmbab. See on lihtsalt koht, kus ma tunnen avarust: et olen ainult mina, mu sõbrad ning mäed. Ja midagi üleliigset sinna vahele ei mahu. Kahtlemata on selliseid piirkondi maailmas veel palju, kuid näiteks Euroopa ronimispiirkondades jääb seda minu arvates üha harvemaks.
Bezengi alpilaager asub Venemaal Suur-Kaukasuse mäestikus. Laager rajati aastal 1959, käredavoolulise jõe kaldale – kohta, kus kaks liustikuorgu, võimas Bezengi ja Mižirgi, kokku saavad. Sellest ajast saadik on Bezengi olnud mängumaaks alpinistlikule fantaasiale ja eneseteostusele.
Baaslaagrisse on aastakümnete jooksul tekkinud armas hoonetekompleks: tagasihoidlikud öömajad, õppehoone, söökla, varustuselaenutus, hästivarustatud toidukauplus ning paar-kolm söögikohta, sealhulgas väga sooja õhkkonnaga baar, mida tuntakse selle perenaise järgi lihtsalt „Tonja juures”. Baaslaagrist kaugemal, mägedele ja marsruutidele lähemal, on mitmeid laagriplatse ja askeetlikke, kuid heas korras hütte. Neis lihtsakoelistes paikades on palju elu – inimesed eri gruppidest suhtlevad üksteisega vahetult, jagavad kogemusi, vajadusel ka toitu ja varustust ning pole harv juhus, kui kellelgi on mäkke kaasa veetud kitarr, mille saatel õhtutunnid veel meeleolukamalt mööduvad.
Mu esimeseks eesmärgiks Bezengis veedetud aja jooksul oli läbida 3.-23. juunil alpinismiinstruktorite kool. Kool oli intensiivse graafikuga: iga päev algas kell 6:00 ning päeva täitsid kuni kella 22:00-ni pidev teooria ja praktika. 20 päeva jooksul tuli õppejõudude valvsa pilgu all läbi viia erinevaid eksameid kaljudel, lumel ja jääl. Kursuse ainsaks suuremaks väljakutseks minu jaoks oli mõningane keelebarjäär: järgmiseks päevaks mõne teema ettevalmistamine, mis emakeeles võtnuks 30 minutit, nõudis vene keeles minult nii mõnegi öötunni. Sellegipoolest lõpetasin kooli edukalt ning kuna üks õppejõududest oli UIAA esindaja Ronald Whitehead, kellega saime hästi läbi, sain lisaks võimaluse teha ka lisaeksami UIAA-sertifikaadile.
Kui instruktoritekool seljataga, töötasin 16 päeva abiinstruktor-praktikandina, juhendades koos oma hea sõbra ja ronimiskaaslase Oleg Mirošnikoviga Tartu algajate gruppi. See oli kõigile osapooltele hästi produktiivne aeg: mina sain läbida oma kohustusliku abiinstruktori aja koos motiveeritud grupiga, nemad said kõik vajalikud oskused ja teadmised ilma keelebarjäärita ning Oleg sai jala sirgu lasta, samal ajal kui mina tema eest tööd tegin!
Lisaks erinevatele õppustele kaljudel, lumel ja jääl, tegime üheskoos 4 huvitavat alpinistlikku tõusu. Neist esimene – mäele nimega Ukju-Malõi (4240 m), mööda loodeharja (1B).
Seejärel mäele nimega Gidan (4184 m), mööda kaguharja (2A).
Siis Dõhnjauš (4044 m), mööda lõunaharja (2A).
Ning viimaks Sella (4329 m), mööda lõunaharja (2B).
See oli tublile Tartu algajate grupile nende esimese alpinismireisi tehniliselt kõige keerukam marsruut. Hiljem tõusu analüüsides tõid aga peaaegu kõik välja, et see tundus lihtsam kui nii mõnigi eelmine marsruut. See andis tunnistust sellest, et grupp oli kahe nädala jooksul läbi teinud tubli arengu! Tõsi, meil vedas ka sellega, et marsruut oli sel ajavahemikul ideaalses konditsioonis! Reis tervikuna jättis kõigile positiivse elamuse ning sütitas vaid motivatsiooni edaspidiseks!
Seejärel veetsime aga nädal aega Olegiga kahekesi, ronides Missestaule (4425 m) mööda idaseina parempoolset kontraforssi. Marsruudi kõrgustevahe on 1100 m, ronitud köiepikkuste summa 1600 m (30 pitchi). Ronimise raskuskategooriad (vene süsteemis) jagunesid nii:
VI (kuni prantsuse 6a+…6b): 320 m;
III…IV+: 690 m;
I…III: 590 m.
Kokkuvõttes vene raskuskategooria 5B (Alpide ekvivalent ED-). Me läbisime marsruudi paanipäraselt 2 vaheööbimisega. Neist esimene seinaosal, 2 x 2 m riiulil, kus polnud vett, kuid kuhu olime sunnitud jääma, sest ilm halvenes järsult. Teine ööbimiine oli aga tiputorni eelsel laugel lumisel õlal. Puhast ronimisaega kogunes 21 tundi ja 30 minutit. Laskumisele kulus 5 tundi.
Marsruut üllatas mind sellega, et valdavas osas oli reljeef täiesti monoliitne ja usaldusväärne. Sisuliselt ei tulnud terve marsruudi vältel lahti ühtegi kivi. Metsikutes mägedes, nagu Bezengi, on see üsna haruldane! Lisaks sain enda kohta teada, et suudan nii pikal ja tehnilisel marsruudil läbida kõik lõigud vabaronimisega, kandes 11 kg seljakotti ja vööl 4,5 kg ronimisvarustust, ning tarbides päevas minimaalselt toitu (alla 1000 kcal) ja vett (500 ml).
Eriti hea meel on, et sellel seiklusel oli minu paarimeheks just Oleg, oma põhjatu kogemustepagasi ning kustumatu optimismiga. Ta oli mu õpetajaks mu mägede teekonna algusaastatel ja väga hea tunne on nüüd mõnes mõttes tema vaeva tasuda, viies teda tema vanemas eas (Oleg on 61) raskematele mäeseintele. Visata koos nalja ning kuulata mäeseinal ööbides telgis audioraamatut “Jutuajamised Jumalaga”. Temaga koosveedetud aeg avab alati minu jaoks uusi horisonte. Soovin, et kui olen ükskord tema eluaastates, oleks mul temaga sama palju elu aastates.
Tekst ja fotod: Rees Juurmaa