Talv 2018: Supercouloir

Esmalt sõitsime La Grave’sse. Peatusime selles 1500 meetri kõrgusel asuvas külas vaid ühe päeva, ronides soojenduseks kaks marsruuti kõrgusel 1800…2000 meetrit, sektoris nimega Les Fréaux. Terve reisi vältel töötasime kahe seongunga: Rees-Aleksei ning Henry-Mikael. Olime alati samadel marsruutidel ning püsisime üksteisega kontaktis, kuid liikusime autonoomselt – kumbki köiskond oma varustusega. Vahetasime seongusiseselt iga mõne aja tagant esironijaid, niiet kõik töötasid igal marsruudil altjulgestuses. La Grave’s läbisime kaks marsruuti: La Colère du Ciel (WI3, 300 m) ja La Croupe de la Poufiasse (WI4, 100 m).

Marsruudid sobisid soojenduseks ja seongute koostöö harjutamiseks suurepäraselt: nauditav ronimine, tehniliselt mitte midagi keerulist. Pärast soojendusronimist La Grave’s võtsime suuna Ecrins’i rahvuspargis asuvasse külakesse nimega Freissinières. Peatusime seal 5 päeva, elades ehedat ronijaelu: külmetasime lumehangede vahel telgis, valmistasime ise hommiku- ja õhtusööki ning ronisime kokku 6 tõsisemat marsruuti kõrgusel 2000…2400 meetrit: Ice Pocalypse (WI4+, 100 m), Au-delà Des Ombres (WI5, 550 m), Au-delà De Tout Espérance (WI4+, M5, 150 m), Les Larmes de Nicodème (WI4, 150 m), Impatience (WI5, 150 m).

Marsruudid olid pikad ning pakkusid äärmiselt mitmekesist ronimist. See andis meile julgust proovida veel mõnda suuremat marsruuti. Valisime selleks Geronimo (WI5, 550 m). Keerulisemaks tegi aga antud marsruudi see, et teise köietäie moodustav purikas oli ainult osaliselt formeerunud, mistõttu selle ronimine oleks olnud objektiivselt liiga ohtlik. Purika kõrvalt oli aga võimalik drytoolimisega ronida mööda ülekaldega kaljut (polditud M8). Võtsime selle väljakutse vastu ning see marsruut jääb meile kõigile eredalt meelde…

Hommikupimedas pealampide valgel marsruudi alla matkates saatis meid veel üsna rahulik lumesadu. Andsime endale aru, et see on juba ohumärk, kuivõrd eelseisev marsruut kulgeb mööda 550 meetri pikkust seina, mille kohal on platood, kust tuul pühib alla tihedaid lumepilvesid. Kergemal juhul pimestavad need lumepahvakud sind ronides mõnekümneks sekundiks. Raskemal juhul aga rabavad sind seina pealt maha. Kui neid platoosid kattev värkse lumekiht aga liiga raskeks muutub, hakkavad vallanduma reaalsed laviinid. Otsustasime, et võtame olukorda köis-köie haaval: ronime esimese lõigu ära, hindame olukorda ning sellest lähtuvalt ronime kas edasi või laskume alla tagasi. Jätsime üleliigse varustuse marsruudi alla väiksesse koopakesse ning asusime ronima. Esimene köiepikkus ronitud, jõudsime raja võtmelõigu alla (M8 drytoolimine). Lumesadu oli küll tugevnenud, aga olukord oli veel kontrolli all, mistõttu Aleksei võttis ka selle köietäie käsile.

Mida me täiel määral ette näha ei suutnud, oli aga see: purikast, mille all me nii julgestasime kui ka ronisime, nirises vahetpidamata vett. Nagu Mikael ütles, kastis see looduslik dušš meid kõiki “värskendava Alpide allikaveega” läbimärjaks. Lisaks tugevnes lumesadu üha enam ja enam ning tuule üles keerutatud lumepahvakud hakkasid üle kasvama väikesteks puuderlume-laviinideks, mis mühisesid mööda poole kilomeetri kõrgust jääseina alla.

Õnneks ei olnud me veel jõudnud põhiseinale ning laviinikesed tabasid meid vaid servamisi. Aleksei läbis meie peade kohal parasjagu esimesena ülekaldega kaljuosa – läbimärg, suu ja silmad lund täis. Kui ta sai järjekordsa pahvaku lund näkku ning huilgas selle peale rõõmust, pani see ülejäänud kolme tundma mitmeid asju üheaegselt:

1) imetlesime Aleksei vaprust ja ronimisoskust;
2) kahtlesime ta vaimses tervises;
3) otsustasime ilma suurema diskussioonita, et aeg on marsruudilt taanduda.

Kui Aleksei oli raske lõigu läbinud, ronisin mina talle järgi, et julgestuspunktid ära korjata. Henry ja Mikael alustasid juba vaikselt eelmisest jaamast laskumist. Laviinid muutusid üha sagedasemaks ning tugevamaks. Kui olime kõik lõpuks jõudnud marsruudi alguseses olevasse koopasse, kuhu oma seljakotid ja matkakepid olime jätnud, tabas meid nii tugev lumepahvakas, et see kattis meid 5 cm lumekihiga ning lõi üheks minutiks kõik täiesti valgeks. Pärast seda ei suutnud me Henry seljakotti enam lumekihi alt üles leida. Henry ise aga ütles esimesena välja selle, mida kõik niigi mõtlesid:

“Põrgu see seljakott, kaome siit alla!”

Nii me ka tegime. Mõnekümne minuti pärast jõudsime alla tee peale. Aleksei tõdes: “Parem oleks boulderdamisega tegeleda”. Lisaks tõdesime veel mitut asja. Eelkõige seda, et kui lund sajab (olgu see kui tahes väike) ei maksa laviiniohtlike nõlvade lähedusse ronima minna ega üldse toast nina välja pista. Ning veel: alpinismis tuleb ette olukordi, kus ükski aspekt pole sinu kontrolli all. See on kaoses navigeerimine, kus tuleb lihtsalt oma põhimõtteid, eesmärke ja esialgseid plaane kohandada vastavalt sellele, mis su ümber toimub. Saime väärtusliku õppetunni ning olime valmis edasi liikuma.

Tihe lumesadu, mis meid viimasel, Geronimo, marsruudil tabas, märkiski ilmaolude halvenemist Ecrins’i rahvuspargis, mis pidi kestma veel mitu päeva. Vaatasime ilmaprognoose ümberkaudsetes ronimispiirkondades ning leidsime, et õige aeg on sõita hoopis Itaalia poole peale – kuulsasse Cogne jääronimise piirkonda. Mõeldud-tehtud.

Cogne’s veetsime 3 päeva, mille sisse mahtus nii mõndagi märkimisväärset. Alguses soojenduseks ja hiljem llõdvestuseks ronisime piirkonnas järgmised marsruudid: Gola di Moline (M7, 30 m), Mondey Money (WI4, 150 m), Tuborg (WI5, 200 m). Lisaks läbisime mina ja Aleksei meie seni kõige raskema marsruudi: Repentance Super (WI6, 250 m), kuid negatiivse poole pealt olime osalised ka ühe õnnetusjuhtumi päästetöödel. Kõigest järjekorras.

Saatuse tahtel ei läinud me sellele, seniläbitud marsruutidest raskeimale, täies koosseisus ehk neljakesi. Nimelt avastasime me marsruudi all, et olime oma varustusest mitmed jääpuurid unustanud eelmisesse peatuspaika Prantsusmaal. Prohmaka kaugem põhjus oli selles, et pärast Geronimo marsruuti, mattusid koos Henry seljakotiga lumekihi alla kevadet ootama ka selle seljakoti taskus olnud jääpuuride korgid. Henry ja Mikael leidsid aga kohaliku külalistemaja diivanil istudes sellele probleemile leidliku lahenduse: jääpuuride korkideks sobivad ju veinipudelikorgid! Selleks tuli aga neil teatav kogus veinipudeleid eelnevalt ära juua. Kuigi korgid said valmis, ununesid puurid sinna samma, külalistemaja diivanile. Avastades nüüd, juba teises riigis, seni kõige raskema marsruudi all, et meil on liiga vähe puure, otsustasime, et mina ja Aleksei võtame olemasolevatest puuridest 10, mis on miinimum, et nii raskel ja pikal marsruudil ohutult ronida. Henry ja Mikael võtavad aga kahepeale allesjäänud 6 puuri ning lähevad kõrvalolevale lihtsamale marsruudile – Mondey Money (WI4, 150 m). Pärast aga teeme vahetust.

Tegelikkus aga kujunes teistsuguseks. Henry ja Mikael ronisid enda marsruudi üsna kiiresti ära ja laskusid alla. Mina ja Aleksei olime sel hetkel veel töötamas oma marsruudi lõpuosas. All meid oodates kohtasid Henry ja Mikael teisi ronijaid. Ühelt paarilt õnnestus neil laenata puuduolevad puurid ning õigepea alustasid nad samuti Repentance’i ronimist. Mikael oli ära roninud esimese köietäie ning julgestas parasjagu Henry’t järgi. Vahepeal oli marsruudile kogunenud veel rahvast, niiet korraga oli jääl mitu köiskonda: mina ja Aleksei kaugel kõige ees ning mõned tiimid (sealhulgas Henry ja Mikael) meist allpool. Mis tahes järskudel marsruutidel (Repentance Super on pea täielikult vertikaalne) on elementaarne, et ohutuse huvides ei tohi ronida teiste tiimidega kohakuti, kuna ronides tuleb pidevalt seinast jääkamakaid lahti, mis võivad tabada allpool ronijaid. Paraku Lääne-Euroopas, eriti kui jutt käib populaarsetest klassikalistest marsruutidest, eksitakse selle põhimõtte vastu väga sageli. Nõnda juhtuski see, et Henry ühe kirkalöögi tagajärjel lendas keeglipalli suurune jääkamas tema all roninud belglasele õla pihta.

Belglane suutis seepeale ühe jääpuuri sisse keerata, järgmisel hetkel aga vajus poolteadvusetult pea alaspidi köide rippuma. Belglase paarimees, kes teda julgestas, sattus mõistagi kergesse paanikasse. Henry ja Mikael aga reageerisid kiiresti:

1) Mikael lasi Henry allapoole;
2) Kannatanuni jõudnud, ehitas Henry sinna 2-punkti jaama, kinnitas kannatanu sinna enesejulgestusse ning kontrollis ta seisundit. Samal ajal helistas keegi allolijatest päästeteenistusse.
3) Seejärel ühendas Henry kannatanu oma vöösüsteemiga ning andis märku, et Mikael ning kannatanu partner laseksid neid kahelt poolt julgestusega alla.

Vahetult pärast alla jõudmist saabus kohale helikopter koos arsti ja päästjaga. Kannatanu vinnati trossiga helikopterisse ning toimetati haiglasse. Jää kukkumisest helikopteri äralendamiseni kulus 30 minutit. Mina ja Aleksei olime marsruudi edukalt lõpetanud ja just laskumas, kui see sündmuste ahel hargnemas oli. Esialgne rõõmutunne toredast marsruudist taandus koheselt. Henry tundis ennast samuti halvasti. Kuigi oli ilmselge, et see, mis juhtus, ei olnud mitte kuidagi tema süü, tundis ta sellegipoolest, et ta muutis kellegi elu mõneks ajaks kardinaalselt. Samal õhtul saime haiglast teate, et belglasel oli siiski vedanud: vaid rangluumurd ning ta sai samal õhtul haiglast välja.

Pärast seda vaatas meile ilmaprognoosist vastu, et Chamonix’s on just avanemas ilmaaken, mis võimaldab meil põhimõtteliselt asuda oma reisi põhieesmärgi kallale: Supercouloir (WI5, M6, 1000 m).

Me olime endale senise reisi jooksul treeningmarsruutidega tõestanud, et meie jääronimise ning drytoolimise tase (WI6 ja M8) peaks ületama turvalise varuga selle, mis on vajalik, et Supercouloiri läbida. Tõsi, meile teadaolevalt polnud mitte keegi seda marsruuti sel hooajal isegi proovinud. Seega puudus igasugune info, mis konditsioonis marsruut on. Heades oludes võib kõik olla lihtsam. Halbades oludes aga üle mõistuse raskem. Me otsustasime aga sellegipoolest proovida – lihtsalt selleks, et teada saada. Me sõitsime tõstukiga üles Aiguille du Midi otsa ning matkasime sealt edasi Mont Blanc du Taculi põhjaseina jalamile. Ilma räätsadeta oleks see matk olnud üsna mõeldamatu! Seejärel kaevasime lume sisse oma telkidele mugavad pesad ning vaatlesime marsruudi algust. Meie silme ees avanes Supercouloir – 800 meetri pikkune järsk koridor, mis tõuseb nagu rakett otse taevasse. Aleksei esmareaktsioon seda nähes oli: “äge”. Henry eelistas minu mäletamist mööda väljendit “võigas”.

Meie taktika nägi ette, et proovime juba esimese päeva õhtul läbida kaks esimest köietäit drytoolimist (M6), et hommikuks oleks juba kaks tugiköit meid ootamas ning võidaksime sellevõrra väärtuslikku aega ülejäänud marsruudi läbimiseks. Aleksei, meie grupi kõige tugevam drytoolija, asus tööle. Ta ronis esimest köietäit ligemale 2,5 tundi. Põhjus: kaljupraod olid täis paksu lund, mis tegi niigi raske ronimise juba hullumeelseks, sest reljeefi polnud lume alt näha ning julgestusvahendite paigaldamiseks tuli ronides pidevalt pragusid lumest tühjendada. Pärast esimest köietäit laskus Aleksei alla, kulmud ja ripsmed jäätunud. Ta silmadest paistis ilma sõnadetagi: marsruut ei ole praegu konditsioonis. Või ehk ei ole meie tiimina selleks valmis. Mõlemal juhul oli mõistlikum alla pöörduda ning selle otsuse juures oli meie hinges rahu.

Sumpasime läbi lume tagasi telkideni, sõime õhtust ning veetsime krõbedalt külma öö (-25 °C). Järgmisel hommikul seadsime sammud tagasi Aiguille du Midi poole, et tõstukiga alla sõita. Tõsi – me ei saavutanud oma reisi põhieesmärki. Teisest küljest: kui sa lähed mägedesse, siis su tegelik sihtmärk on täpselt see koht, kust sa alustasid. Ehk siis, eesmärk on jõuda koju. Selle vahepealse aja jooksul tuleb lihtsalt nautida keskkonda, inimesi, vaateid ja saada kogemuse võrra rikkamaks. See meil neljakesi igatahes õnnestus – ja kuhjaga.

 

Tekst, fotod ja video: Rees Juurmaa