Jääronimine: tutvumine Hemsedaliga

Sel hooajal valisime oma jääronimisreisi sihtkohaks piirkonnaks sellise, mida varem külastanud polnud – Norras asuv Hemsedali org. Eelkõige seetõttu, et teise Norra klassikalisse jääronimispiirkonda, Rjukanisse, ei olnud talv korralikult veel jõudnud. Enne Hemsedali külastamist olin kuulujuttude põhjal pigem olnud arvamusel, et tegu on suusakuurortiga, kus saab natuke jääd ronida. Juba esimesel seal veedetud päeval sain aga aru, et pigem on see jääronimispiirkond, kus saab natuke suusatada. Meie jaoks vähemalt.

Esimesel päeval alustasime koos vene paarimehe Ljošaga rahulikult, lihvides jääronimistehnikalt roostet maha. Valitud soojendusmarsruudid Flagetfossen (WI3+, 110 m) ning Torsetfossen (WI4, 60 m) sobisid selleks kenasti. Lisaks tunnetuse kogumisele saime juba piirkonna geograafiast pisut parema ülevaate.

Võrreldes kitsa Rjukani oruga, kuhu päike talvel ei küündi, on mägede vahel paiknev Hemsedali org laiem ning pakub rohkem avarust ja päikesepaistet. Jääkosk, mis selles avaruses kõige suurejoonelisemalt silma paistab, on 150 meetri kõrgune ja peaaegu sama lai Hydnefossen. Täies ulatuses püstloodne jäämassiiv, mille raskemad marsruudid on isegi pisut negatiivse keskmise kaldenurgaga. Esimesest pilgust oli selge – me peame seda ronima. Tõsi, enne ei tee paha kergematel marsruutidel kindlust koguda.

Järgmistel päevadel ronisime esmaslt marsruudi nimega Grøtesigene (WI4, 200 m). Tegu on lõunakaare poole suunatud jääkosega, mis tähendab, et see saab regulaarselt päikest. Ühest küljest meeldiv – ronida on soe ning jää on enamasti pehme ja suhkrune nagu šerbett – kirkad ja kassid jäävad sinna ilma igausugse pingutuseta. Negatiivse poole pealt – sellisesse jäässe on mõttetu üritada usaldusväärseid jääpuure keerata. Ühel hetkel mõistsin, et järgmine taheda jääga koht julgestuse organiseerimiseks on umbes 90 meetri kaugusel. Ronimisköis on aga 60 meetrit pikk.

„Küllap ulatab,” ütles Ljoša, „köis on ju dünaamiline”.

Sellest järgneval päeval külastasime Golsjuveti – jõeorus paiknevat kompaktset jääronimissektorit, kus saab lühikesi, ühe köie pikkuseid marsruute ronida. Ideaalne koht kursuste läbiviimiseks ning õpilastega tegelemiseks. Samas pakub küllaga lühemapoolseid marsruute – apetiitseid purikaid ja drytoolingu marsruute, kus tehnikat lihvida. Meie Ljošaga kogusime ronimiskilometraaži põhiliselt kahel 30-meetrisel rajal: Hovedsøyla Høyre (WI5) ning Normalveien (WI4).

Pärast suusatades veedetud puhkepäeva võtsime plaani ühe piirkonna ilusaima marsruudi – Hydalsfossen (WI4, 100 m). Tegu on suhteliselt kõrgel (ca 1250 m kõrgusel) mägede vahel paikneva kosega, kuhu pääsemiseks tuleb ette võtta kahetunnine matk läbi paksu lume, üle laugete mäenõlvade ning orgude.

Orienteerumise teeb keerukamaks see, et kose poole matkates pole koske ennast võimalik näha. Jõudes kaardi ja kompassiga matkates õigesse kohta, paikned sa kose ülemises osas – ronima hakkamiseks tuleb esmalt kaks köietäit alla laskuda. Kui lumeolud on head, on matk võimalik ette võtta jalgsi. Kui aga puudub soov vööni lumes sumbata, on üldiselt mõistlik matkata kas suuskade või räätsadega. Meie ja Ljoša valisime suusad. Kuigi marsruudile lähenemine on pikk, annab ilusate vaadetega matk ronimiskogemusele tervikuna ainult juurde. Kosk ise paikneb oru põhjapoolsel nõlval, mis tähendab, et jää ei näe päikest – nõnda on jää sinakates toonides, monoliitne ning kõva.

Muuseas, selle marsruudi esmaläbija on Leslie Ayres – inglise päritolu, kuid Norras elav maalikunstnik ja jääronija, keda ma juhuslikult kohtasin veidi hiljem Golsjuvetis ronides. Esmamulje temast oli kummastav – vanemas eas härrasmees, kes ronis ilma köie ega partnerita mööda purikaid kuni 6 meetri kõrgusel ringi. Mis koheselt silma paistis – ta tehnika oli lähemal täiusele, kui ma eales näinud olen. Kaugelt parem kui mul endal. Mitte ühtegi üleliigset kirka- ega kassilööki. Tegin talle komplimendi:

„Näha on, et te ei kuluta ronimiseks grammigi jõudu”.

Mispeale ta vastas tagasihoidlikult:

„Jah, mul lihtsalt pole jõudu, mida kulutada”.

Kui küsisin viisakalt ta vanust, vajus mu suu tema vastuse peale imestusest pärani.

„75,” misjärel ta sosistas kiiresti: „aga ära sellest teiste kuuldes suurt numbrit tee!”.

See näitab nii eredalt, et kui end elukestvalt heas füüsilises ja vaimses toonuses hoiad, siis on tõesti vanus ainult number. Raputav tutvumine tõeliselt inspireeriva inimesega.

Järgmine marsruut Murekløve (WI4, 150 m) jäi eelkõige meelde ilmastikuolude tõttu – tihe lumesadu lõi küllalt alpinistliku atmosfääri!

Pärast nii tihedat sadu otsustasime järgmisel päeval lasta lumeoludel stabiliseeruda ning mitte ronima minna, et laviiniohtu vältida. Puhkepäev kulus nii või teisiti ära, kuna järgmiseks jääkoseks oligi majesteetlik Hydnefossen.

Nagu varem ronitud Hydalsfossen, kuhu jõudmiseks tuli 2 tundi mägedes matkata, nii ka Hydnefossen oli mitmes mõttes alpinistlik ettevõtmine, eeldades rohkem rajalugemist, ohtude hindamist ja kriitilist meelt, kui teised marsruudid. Matk marsruudi alla kulgeb mööda järsku lumenõlva, heades lumeoludes tund aega, kehvemates kaks tundi. Seejuures tuleb väga kriitiliselt hinnata laviiniohtu – alati hoida võimalikult palju metsavööndisse ning vältida nõlva läbilõikamist. Jääkosk ise on lai ning võimaldab valida mitmeid tõusujooni. Klassikaline, kõige enam ronitud liin läheb kose keskelt – Midtlinja (WI5). Sellest vasakul ning paremal on raskemad liinid. Meie otsustasime minna raskema vastupanu teed, valides vasakpoolse liini nimega Venstrelinja (WI6, 150 m). Rajalugemine pole sugugi ilmselge, pigem on tegu vertikaalse puslega, kus tuleb „traageldada” ühelt järsult purikalt teisele, otsides kõige optimaalsemat tõusuteed. Võrreldes WI6 marsruutidega, mida varem roninud olen (Repentance Super ja Juvsøyla) oli ronimine tunduvalt ebastandardsem ning loomingulisust nõudvam. Ükshaaval võttes polnud rasked niivõrd liigutused ise, kuivõrd nende liigutuste välja mõtlemine – selle vertikaalse pusle kokkupanek.

Ronisime raja 4 pitchina ning kõikidel olin mina esironija. Ronimine oli huvitav, kuid mitte kordagi ekstreemne, alati kontrolli all. „Pump-o-meter” ehk kujuteldav mõõdupuu sellele, kui tümaks käed ronides lähevad, ei näidanud kordagi üle 80%. Kosk lõpeb võimsa lumekarniisiga. Nautinud viivukese seda, et olime pärale jõudnud, hakkasime viivitamatult laskuma. Kui üles ronides oli fookus olnud niivõrd kitsas ja koondunud, et ma polnud raja järskust õieti adunudki, siis pealampide valgel laskudes jõudis see küll pärale: raja alumisel poolel köiega laskudes kõlkusime lihtsalt õhus, ilma et jalad puudutaksid seina – keskmine kaldnurk oli ülekaldega.

See kogemus oli kirsiks tordil meie koosveedetud ajale. Järgmisel päeval ronisime veel lõdvestuseks imeilusas päiksepaistelises ilmas Haugsfosseni (WI4, 70 m).

Seejärel oli Ljošal käes hetk koju tagasi lennata, mina aga tervitasin sama päeva õhtul Henry’t ning koos temaga saabunud 5 algajat jääronijat. Koos Henry’ga kavatsesime neile nädalaks ajaks pühendada kogu oma tähelepanu, oskused ja teadmised, et tutvustada neile seda ala, mida me ise nii väga armastame.

Kuidas see kõik läks, loe juba järgmisest blogipostitusest!

 

Tekst ja fotod: Rees Juurmaa