Lubaduse täitmine: Miroir d’Argentine

Augusti alguses tegime teoks ühe unistuse, mis mul juba mõnda aega oli meeles mõlkunud – mäesein nimega Miroir d’Argentine. 2325-meetrine kalju Šveitsi Alpides, mille poole kilomeetri kõrgune sile sein läigib pärast vihmasadusid nagu hõbepeegel. Eelkõige andis selleks ettevõtmiseks inspiratsiooni inspiratsiooni video Šveitsi ronimislegendist Marcel Remy’st, kes ronis seda mäeseina 94-aastasena. Kui kaks aastat tagasi seda videot esimest korda nägin, olin just Kristiniga tutvunud ning ta oli alles mõned korrad minuga ronimas käinud. Tabasin end mõttelt, et kui 94-aastane ülikogenud ronija sellega hakkama sai, siis peaks ilma igasuguse mägedekogemuseta Kristin ka sellega hakkama saama. Külastasime seda piirkonda juba kohe samal suvel, kuid piirdusime esialgu ainult mäeseina jalamil kihlumisega, mis polnud ka paha variant.

Aasta aega ajas edasi: Kristin oli vahepeal hoolega trenni teinud ning boulderdamises minuga sama heaks saanud. Samal ajal oli aga Martin saanud 16-aastaseks ning minust juba lootusetult ette arenenud. Kui ma kunagi 12-aastase Martini ronimise juurde tõin, lubasin talle, et kui ta saab 16, läheme me koos esimest korda mägedesse. Seega tundus ainult sobiv teha üheaegselt teoks unistus Kristiniga ja täita ka lubadus Martinile. Kuna tahtsin, et nende mõlema esimene päris mäemarsruut oleks selline, mis jätaks kustumatu mälestuse, sõitsimegi kolmekesi koos Šveitsi, Miroir d’Argentine’i ronima.

Kristini ja Martini jaoks oli see esimene sellelaadne kogemus – ronida nii suurt seina mööda tehnilist marsruuti. Marsruut, mille me valisime, oli Voie Directe. Kuigi ronimise raskusaste (prantsuse 5b) oli neile kindlasti väga mugavustsoonis, ei olnud kumbki neist roninud järjest nii pikalt ning seljakottidega.

Esimesed 4 köietäit kulgesid mööda sisenurki ja kaminaid. Kuna eelmisel päeval oli vihma sadanud, oli mõnes kohas sein veel märg ja limane. Eriti kolmandal köietäiel, kui tuli läbida lõik nimega “Postkast”: kitsas 10-meetrine kaminalõik, kuhu mahtus vaid külg ees sisse: kõht vastu üht seina ning selg vastu teist – jalgade ja kätega ennast vähehaaval edasi upitades. Fotograafikottidega oli sealt võimatu läbi mahtuda, mistõttu tuli seljakotid eraldi järgi vinnata. See võttis meilt tublisti lisaaega!

Ülejäänud 8 köietäit olid ühed kõige ilusamad ja mõnusamad ronimismeetrid, mida ma isiklikult kunagi roninud olen. Järgnes 300 meetrit puhast siledat kaljuseina, kus ronides saab uurepäraselt aru, miks mäeseina nimi on Miroir d’Argentine ehk tõlkes Hõbepeegel. Mäesein kujutab endast hiiglaslikku, siledat, positiivse kaldenurgaga lubjakivist seina, mis pärast vihmasadusid läigibki kui hõbepeegel! Tõsiasi, et marsruut kulgeb sellel lagedal seinaosal, niiet igas suunas on ainult mitusada meetrit tühjust, lisab ronimisele erilist õhulisust. Jaamakohad on korralikult polditud, kuid ronides tuleb julgestuspunkte paigaldada ise (vaid mõned poldid kohtades, kuhu ise julgestuspunkte panna ei saa). Reljeef on moniliitne ja täiesti usaldusväärne, pakkudes väga nauditavat ronimist!

Pärast marsruudi läbimist matkasime veel 100 tõusumeetrit mööda avatud mäeharja kuni mäetipuni (2350 m). Seejärel laskusime tagasi Solalexi, oma telkide juurde. Kokku läbisime tõusul terve vertikaalse kilomeetri ja laskusime ka sama palju. Telgist telgini kulus meil aega umbes 14 tundi, kuid sellest suur osa läks filmimisele ja pildistamisele. Eesmärgiks oli mitte lihtsalt marsruut läbi joosta, vaid teha sellest kustumatu mälestus. Seda silmas pidades filmisime ja pildistasime terve marsruudi vältel väga palju, mis kindlasti lisas liikumiskiirusele tubli mitu tundi, kuid oli seda väärt!

 

Järgmisel päeval laadisime kohvikus nii kaamerate akud kui ka meie enda akud (kookidega) täis ning õhtul tegime uue 400 tõusumeetriga matka, et ööbida ja filmida ühe armsa mägijärvekese kaldal. Ka see öö ei olnud vähem seiklusterohke. Kui õhtul kergelt vihma sadama hakkas ja Martini läbipaistev telk enam vihma kinni ei hoidnud, kolis ta meie telki. Saime kolmekesi mõned tunnid mõnusalt magatud, kui umbes kella 5 paiku hommikul tuli suurem paduvihm ja järsku sadas ka meie telgi sees padukat. Rees ja Martin, härrasmehed nagu nad on, panid vihmajoped selga ja keerasid seljad telgi seina poole, mis läbi laskis, lappides selle nõnda oma kehadega. Mina sain kenasti horisontaalselt edasi magada. Umbes tunnikese pärast jäi sadu vaikseks. Telginurgas, kus Martin magas, oli umbes 20 cm vett. Kallasime telgi veest tühjaks, pakkisime ruttu ruttu oma kodinad kokku ning matkasime läbi kerge vihmasaju tagasi alla ning jätsime Solalexiga hüvasti.

 

Kuna kõik meie asjad olid läbimärjad, otsustasime võtta Airbnb ja järgmise öö seal veeta. Juhtus nii, et meid majutas üks väga armas ja energiline 71-aastane naisterahvas, kes valas meid oma rõõmu, külalislahkuse ja Nutellaga üle.

Pärast seda anti meile veel poolteist päikselist päeva. Ühe kasutasime akrojooga materjalide filmimiseks maalilise Liosoni järve kaldal ja teise sportronimiseks. Kuna Martinile oli reisi üheks eesmärgiks ronida 7a sportronimise rada, siis tuli meil ringi sõita ja leida kuskilt Genfi lähedalt kaljusid, mis oleks hommikuses vihmasajus kuivaks jäänud. Leidsime sobiva koha St-Cergue kaljudel: kena ja varjuline metsa sisse peidetud lubjakivist kalju Genfist mõnekümne kilomeetri kaugusel. Ronisime soojenduseks mõned kergemad ilusad rajad ning seejärel leidsime Martinile sobiva väljakutse: Learning to fly (7a) – ülekaldega pragu (sõrme kuni käe laiune) – mille ta ronis ära kolmandal katsel. Martini potentsiaal on muidugi mitu pügalat kõrgemal, kuid silmas tuleb pidada, et see oli üleüldse tema esimene ronimine looduslikel kaljudel altjulgestuses!

Enne looduslikul kaljul ronimist sisustasime ühe vihmase lõunapooliku ka siseseinal boulderdamisega.

Ja nautisime lihtsalt niisama looduses olemist!

Tekst ja fotod: Kristin Hansen & Rees Juurmaa