Ronimise road trip: Portugal

Viimastel aastatel oleme oktoobrikuu alguse alati veetnud Portugalis, kuna Kristin korraldab seal Portugali Akrojooga Festivali. Et Portugalis on ka mitmekesised ronimisvõimalused, oleme nende nautimiseks alati kohale läinud pisut varem. Kui eelmine aasta ronisime kahekesi imekaunitel Meadinha kaljudel, siis sel sügisel otsustasime Portugali natuke põhjalikumalt avastada. Meiega liitusid ka head sõbrad Mikael ja Neidi. Telkides imekaunites kohtades ja nautides head toitu, sõitsime neljakesi nädal aega läbi Portugali, ronides väga erinevates kohtades: ookeaniäärsetel kaljudel, müstiliste metsade vahel rändrahnudel ja Mandri-Portugali kõrgeimates Serra da Estrela mägedes.

Oma esimese ronimispäeva veetsime ookeaniäärsetel kaljudel piirkonnas nimega Cascais, Farol da Guia. Kui päev mööda sai, otsustasime ööbida seal samas, ookeani kõrval olevatel kaljudel – tähistaeva all, ookeanilained mänglevalt vastu kaljusid pekslemas.

Pärast esimese päeva ronimist ookeaniäärsetel Farol da Guia kaljudel, otsustasime uudistada lähipiirkonnas asuva Sintra boulderdamise võimalusi. Esmalt külastasime müstilise metsa sees asuvat sektorit nimega Cascais Peninha.

Arvestades, et meil polnud selleks päevaks bouldermatte, tundus, et selle sektori boulderid on Kristini ja Neidi jaoks natuke rasked. Nõnda võtsime suuna järgmise sektori poole: Cascais Capuchos. Kuigi sealgi polnud radade kvaliteet nii hea, kui lootsime, sisustasime siiski toreda õhtupooliku mõnel omapärasel rahnul. Näiteks ronisime kivil, mille nimi oli tõlkes Muna. Õhtu saabudes viskasime telgid Muna kõrvale üles. Kui eelmisel ööl ookeani ääres tähistaeva all ei saanud keegi peale Reesi rahulikult magada, siis sel ööl magasime küll kõik väga pikalt ja sügavalt.

 

Enne kaugemale sisemaale sõitmist otsustasime külastada veel ühte mereäärset kaljuronimispiirkonda: Arrábida, Azóia. See on ilus ning terava tekstuuriga lumivalge lubjakivikalju. Tõsi, sinna saabudes oli seal tapvalt palav ning palju kärbseid. Peatselt aga temperatuur langes ning ronisime mõned väga vahvad rajad.

 

Seejärel võtsime suuna Serra da Estrela mäestiku poole. See on looduskaunis piirkond, kus asuvad Mandri-Portugali kõrgeimad tipud. Juba tükk aega tagasi olin ma seal välja vaadanud ühe marsruudi: Josefina Alpina (650 m, 13 pitchi, 6b+), mis viib Cântaro Magro (1923 m) tippu mööda mäe idaseina. See rada on loodud kohaliku ronimispioneeri Paolo Roxo poolt alles 2017. aastal ning jõudnud vahepeal saada ainult mõne kordusläbimise. Tundus, et see võiks olla meie grupile täpselt paras väljakutse!

Marsruudile lähenemine oli üsna humoorikas. Rada on kitsas, kaob pidevalt ära ning on täis kadakapõõsaid. Äraeksimine on garanteeritud. Positiivse poole pealt – vahemaa on linnulennult lühike. Marsruudi algus on positiivse kaldega puhas ja ümar kontraforss – otsi polti, mis on maapinnalt nähtaval! Kõigile soovitus: otsi marsruudi algus üles juba eelmise päeva õhtul ning märgi lähenemisteekond kivituuridega, et hommikul ekslemise arvelt aega kokku hoida. Telgi juurest marsruudi alguseni – 30 min.

Olgugi et absoluutkõrguselt mitte suur mägi, on Josefina Alpina siiski ehe alpinistlik marsruut. Nagu ka suve lõpus Kristiniga Šveitsis ronitud Miroir d’Argentine mäesein, oli ka Josefina Alpina puhul polditud ainult jaamakohad, kuid ronides tuli julgestuspunkte paigaldada ise (vaid mõned harvad poldid kohtades, kuhu ise julgestuspunkte panna ei saa).

 

Marsruut algas laugelt, kuid läks progressiivselt järsemaks ja tehnilisemaks, ilma et oleks kordagi ekstreemselt raskeks muutunud. Erilist tähelepanu tuli pöörata orienteerumisele – kui esimesed 6 köietäit on rada üsna sirgjooneline ja loogiline, siis sealt edasi nõuab rajaleidmine hoolikat kirjelduse lugemist. Detailse topo kaasa võtmine hädavajalik! Kristinile oli see teiseks sellise mastaabiga alpinistlikuks marsruudiks. Kui ta võrdles seda suve lõpus Šveitsis ronitud Miroir d’Argentine’i marsruudiga (Voie Directe, 500 m, 5b), siis tema jaoks oli Josefina Alpina (650 m, 6b+) huvitaval kombel kergem. Ilmselt on tunnetatav erinevus põhjendatud sellega, et Miroir d’Argentine on lage sein – igas suunas pidevalt ainult mitusada meetrit tühjust – mis nõuab harjumist ja teeb ronimise psühholoogiliselt kurnavamaks. Cãntaro Magro seevastu on väga liigendatud mägi – rasked lõigud vahelduvad kergematega.

Kirjelduse järgi pidi laskumine võtma 1 tund. Reaalsus oli aga sama, mis marsruudile lähenemise puhulgi – sellisel maastikul liikumine saab olla arusaadav ainult kohalikule mägilasele, kes neid kitsaid ja arusaamatuid radu juba aastakümneid mõõtnud on. Kaljude ja kadakate tihedas labürindis koduteed otsides jäime pimeda peale – pöörane! Loodetud abi ei olnud ka Mikaeli ja Reesi eelmisel õhtul ehitatud kivitornikestest, mis meile teed näitama pidid. Kui me lõpuks, pärast kolm korda pikemaks veninud laskumist, pealampide valgel alla jõudsime, olime rahul ja õnnelikud ning tähistasime seda imehea õhtusöögi, klaasikese veini ja kosutava unega.

Pärast reisi põhieesmärgi täitmist otsustasime oma viimase ühise ronimispäeva veeta samuti Serra da Estrelas, ligi 1900 meetri kõrgusel mägijärvekeste vahel asuvas Placa da Francelha kaljuronimispiirkonnas. Sealne ronimine oli pea täielikult ilma nukkideta slabi ronimine – positiivse kaldega sile kalju, kus tuli ronida hõõrdumise peal ja hästi tasakaalukalt. Kristin avastas oma rõõmuks, et selline ronimine on täpselt tema jaoks!

See paik oli lihtsalt maagiline! Veel maagilisem oli aga meie öö telkides mägijärve kaldal ümberkaudse piirkonna ühes kõrgeimas punktis – kaunis päikseloojang, tähistaevas ja Linnutee. Külm põhjatuul ega 5-kraadine ilm ei suutnud pühkida me näolt naeratust, ega muuta fakti, et oma viimase öö veetsime Paradiisis!

Tekst ja fotod: Kristin Hansen & Rees Juurmaa