Iseloomu kasvatamine Hemsedalis

Alati on huvitav kirjeldada jääronimist kellelegi, kes seda varem teinud pole.

„Oota… Sa tahad öelda, et sa ronid jäätunud kose otsa?

„Kas sa alla ei libise?”

„Aga mis siis, kui see ära sulab?”

Iga kord, kui neile küsimustele taaskord ratsionaalseid ja läbimõeldud vastuseid sõnastan, leian ise kuskil sügaval sisimas, et tegu on kõigest hoolimata ikka küllalt absurdse hobiga. Lõppude lõpuks on see hullumeelne idee – ronida üles mööda püstloodis langevat vett, mis on mõneks ajaks ära jäätunud.

Tõsi, viimase saja aasta jooksul on selleks hullumeelsuseks disainitud spetsiaalset varustust. Ja kuigi igasugune sisetunne ütleb, et see kõik ei tohiks töötada, siis päriselt ka – see töötab. Jääronimiskirkad – piisavalt teravad ja õige kujuga, et õigesti lüües jääs püsida ning hoida ronija keharaskust väikse teraviku peal, ilma seejuures jääd purustamata. Jääronimiskassid, mis kinnitatakse saabaste külge ning mille ettepoole suunatud teravike peal seistes on ronijal platvorm, millelt edasi liikuda. Jääpuurid – teritatud õõnsad torud, mida vajalikes kohtades jäässe keerata – loovad turvalise julgestuse. Veekindel, soe ja vastupidav riietus ning kindad võtavad külma jää näpistuse ära. See on hullumeelne, täielikult. Aga see töötab. Ja mitte ainult ei tööta, vaid annab sulle tunde, nagu tuhandevoldine elektrilaeng jookseks läbi su hinge, kui sa mööda vertikaalset jääseina vähehaaval ülespoole liigud.

Sel hooajal soovisin ma just seda sama tunnet uute inimestega jagada. Kahekesi koos Henry’ga võtsime nõuks korraldada juhendatud jääronimisreisi 5-liikmelisele algajate grupile – esimene sellelaadne Eestis. Eesmärgiks oli anda osalejatele nädala aja jooksul võimalikult terviklik ülevaade jääronimise baastõdedest ning aidata neil enda jaoks ehitada ronimistehnika vundament, et olla võimeline ohutult ronima erineva kaldenurgaga jääkoskedel.

Et enda jaoks uut piirkonda – Norras asuvat Hemsedali orgu – paremini tundma õppida ning õpilaste saabumiseks programm paika panna, läksin ma ise kohale juba 10 päeva varem. Selle aja jooksul ronisin koos oma hea vene ronimispartneri Ljošaga. Tutvusime põhjalikult piirkonna võimalustega ning ronisime ära praktiliselt kõik klassikalised marsruudid, mis antud hetkel heas seisukorras olid, kaasaarvatud fantastiliselt ilus ja samavõrd kõhedusttekitav Hydnefossen (WI6, 150 m). Selleks hetkeks kui Henry koos ülejäänud grupiga saabus, oli mul seega hea ülevaade, kindlad plaanid ning tagavaraplaanid igaks päevaks.

Meie juhendatavast grupist – Kristiina, Kadri, Silvar, Sven ning Jaanus – polnud keegi jääronimisega lähemalt kokku puutunud. Minu ja Henry eesmärgiks oli läbi harjutuste ning pideva tagasiside aidata kõigil osalejatel omandada teadlik jääronimistehnika ning õiged töövõtted. Plaanisime alustada rahulikult, kontrollitud keskkonnast ning lühikestest marsruutidest ning liikuda samm-haaval edasi järjest pikematele ja seikluslikematele marsruutidele.

Esimesel kahel päeval ronisime Golsjuvetis – jõeorus paiknev kompakne jääronimissektor, kus saab lühikesi, ühe köie pikkuseid marsruute ronida. Ideaalne koht kursuste läbiviimiseks ning õpilastega tegelemiseks.

Alustuseks andsime kõigile osalejatele ülevaate jääronimisega seotud ohtudest ja nende vältimisest. Seejärel tutvusime lühidalt põhilise jääronimisvarustusega, alustades üldisemast ning lõpetades spetsiifilisemaga. Mis aga peamine, tegime esmatutvuse hea jääronimistehnikaga: kassi- ja kirkatehnika ning üldise liikumismustri nüansid. Terve esimene päev kulus hea tehnika otsimisele ning täiustamisele. Kõik osalejad said minu ja Henry valvsa pilgu all pidevalt tagasisidet ning esimesed edusammud olid silmaga märgatavad nii meile kui osalejatele endile. Teisel päeval jätkasime tehnika lihvimist, kuid vaatasime lisaks, kuidas organiseerida jääreljeefil liikudes julgestuspunkte, -jaamasid ning laskumist, ronida ning julgestada poolköietehnikas ja kuidas tagada kiire ja efektiivne liikumine mitme köie pikkustel marsruutidel 3…4-liikmelise grupina.

Reisi kolmandal päeval külastasime Haugsfossene sektorit, kus panime mängu kõik oskused, mida esimesel kahel päeval kontrollitud keskkonnas õppinud olime. Valisime ronimiseks kaks suhteliselt lühikest 60 meetrist marsruuti, mida kavatsesime harjutamise eesmärgil läbida kahe köiepikkusena. Mina, Silvar, Kadri ja Kristiina valisime ronimiseks marsruudi nimega Haugsfossen (WI4, 60 m). Henry, Sven ja Jaanus läksid aga pisut kõrvale, järsemale rajale nimega Indre Haugsfoss (WI4+, 60 m).

 

Osalejad suutsid kenasti kõik seni õpitud oskused praktikasse rakendada. Tõsi, selleks et köietööd natuke kiiremaks lihvida, korraldasime hiljem õhtul meie hubases hütikeses sõbraliku võistluse aja peale sõlmede sidumises, laskumissüsteemi organiseerimises ja köie puhtimises.

Henryga salamisi lootsime, et pärast kolmandat pikka ronimispäeva soovib keegi osalejatest puhkepäeva, pidime pettuma – hoolimata pikale veninud õhtutest suurepärase toidu ja vestlustega, ei näidanud keegi hommikuks väsimuse märke.

Ei jäänud üle muud, kui järgmisel päeval võtta ette veel pikem ja raskem jääkosk – Murekløve (WI4, 150 m). Kuigi kõigi tehnika ja tiimitöö oli juba küllalt heal tasemel, lisasid seekordsele marsruudile vürtsi ilmaolud. Öö otsa kestnud lumesadu oli kinni matnud läbi hõreda metsavööndi kulgeva matkaraja, mis eelnevalt oli sissetallatud. Seetõttu kulus marsruudi alla jõudmiseks poole tunni asemel ligi tund. Iga mõne aja tagant tegime „patsutustesti”, et hinnata lumekihi stabiilsust ja sellest tulenevat võimalikku laviiniohtu. Ka ronimine ise oli karastav – jääd tuli kohati kaevata kuni 30 cm lumekihi alt. Lisaks küündisid marsruudi ülemises osas piitsutavad tuuled kindlasti kuni 20 m/s kiiruseni. Kõik säilitasid aga positiivset meelt ja hindasid olukorra seikluslikkust.

Pärast marsruudilt laskumist lippasime läbi Hemsedali keskusest, et rentida järgmiseks päevaks kõigile räätsad, millega plaanisime järgmisel, ühtlasi viimasel, ronimispäeval teha kahetunnise kaunite mäevaadetega matka Hydalsfosseni (WI4+, 100 m) koseni. Tõsi, ilmaprognoos lubas jätkata meie proovile panemist: pärastlõunast pidi tuulekiirus murettekitavalt tõusma. Otsustasime, et teeme siiski proovi – halvimal juhul ei saa küll ronida, kuid igatahes saame ühe kena räätsamatka võrra rikkamaks. Mis järgnes, selle kirjeldamiseks sobib vist kõige paremini väljend „iseloomu kasvatav”.

Hommik algas imeilusalt. Räätsad jalas, kulgesime kaardi ja kompassiga hanereas mööda lumiseid nõlvu ja orge. Meid saatmas karge, vahelduva pilvisusega ilm ja kõikjal kaunid mäevaated.

Jõudnud kahe tunni pärast meie jääkose lähistele, muutus ilm aga äkiliselt ja kardinaalselt. Henry urineerimistest kinnitas, et tuulekiirus oli juba hinnanguliselt 25 m/s. Kerkis tuisk ning nähtavus oli, nagu öeldakse, sama hea kui pingpongipalli sees. Kogunesime korraks tihedalt kokku, nagu väike pingviinipere, et üksteist tuule eest kaitsta. Külmast kangete huultega röökisin läbi tuule Henry’le, kes oli minust 10 cm kaugusel:

„Ma arvan, et me peaks tagasi pöörduma!”

Mispeale Henry kisendas:

„Ma olen üllatunud, et sa selle välja pakkusid! Aga ma olen nõus”.

Ees seisis vähemalt kahetunnine tagasi matkamine mööda tuldud teed. Ainus väike erinevus oli see, et meile puhus nüüd näkku nii tugev tuul, et ainuüksi hingata oli juba raske. Lisaks, meie ennist tehtud räätsajäljed olid kerkinud tuisu sees hetkega kadunud, niiet orienteeruda polnud absoluutselt mitte millegi järgi.

Positiivne oli aga see, et me teadsime, et tuldud teele ei jäänud ühtegi järsakut, liustikulõhe ega laviiniohtlikku nõlva. See andis meile julguse läbi nullnähtavuse parimas usus kompassi järgi tagasi rühkida. Kuigi kõigil olid näod külmast kanged, kulmud, ripsmed ja ninakarvad jääpurikais, oli grupp ühtehoidvam, kui kunagi enne. Olin meie üle väga uhke. Auto juurde jõudmise hetkeks oli tuul juba praktiliselt vaibunud ning lumesadu lakanud – nagu midagi poleks vahepeal juhtunudki. Ainus tunnistus vahepealsest iseloomu kasvatavast matkast – Jaanuse sõgedalt klompi jäätunud habe.

Nagu meile Henry’ga meeldib öelda, alpinism ja jääronimine ongi mõnikord nagu kaoses navigeerimine, kus tuleb lihtsalt oma põhimõtteid, eesmärke ja esialgseid plaane kohandada vastavalt sellele, mis su ümber toimub. Ning su tegelik sihtmärk on täpselt see koht, kust sa alustasid. Ehk siis, eesmärk on jõuda koju. Selle vahepealse aja jooksul tuleb lihtsalt nautida keskkonda, inimesi, vaateid ja saada kogemuse võrra rikkamaks. Meie viis vaprat reisil osalenut jagasid seda mõtteviisi. Nii mulle kui Henry’le andis see kindlasti motivatsiooni seda ala, mida me nii väga ise armastame, ka edaspidi juhendatud ronimisreiside käigus tutvustada.

Järgmine päev pärast tormi oli ilm tuulevaikne, päikseline ja kaunis – tõeline kontrast eelmise päeva kaosega.

Hinges rahuolutunne, saatsime me Henry’ga varahommikul grupi kodu poole. Ise aga nautisime veel lõpetuseks oma selle hooaja ainsat kahekesi ronitud jääkoske – Storesvullen (WI5, 150 m).

Uute jääronimishuvilistega kohtumiseni juba järgmisel hooajal!

 

Tekst ja fotod: Rees Juurmaa & Henry Patzig