Kevadine ronimisseinte ehitus

Kohe pärast talviselt ronimisreisilt tagasitulekut sukeldusin täiel rinnal ronimisseinte ehitusse. Vaikselt ja pühendunult askeldades kerkis järgnevate nädalate jooksul kolm uut seina, igaüks minu jaoks omal moel väga eriline ja õpetlik.

Esmalt hakkasin tööle Saue Spordikeskuse ronimisseina kallal. Kuigi iga ronimisseina ehituse protsessi panen alati palju aega ja energiat, siis Saue seina puhul veel eriti, kuna tegu oli mu esimese lead ronimise seinaga – suurem seina kõrgus (10 meetrit) tähendas suuremat rõhku projekteerimisele ja kavandamisele. Õnneks oli mul seejuures võimalus koostööd teha oma ala eksperdiga, kuna minuga külg-külje kõrval töötas Soome ronimisseinte ehituse korüfee Janne Sievänen.

Eesmärgiks oli luua kena, orgaanilise disaini ja värvilahendusega ronimissein, mis paistaks Eesti ronimismaastikul hästi silma. Suurt tähelepanu pöörasin ronimisnukkidele, et rajameistritel oleks ikka hea materjal, millega töötada. Esmaste radade keeramisse ja testimisse panustasid lisaks minule veel mitmed head sõbrad. Selle tulemusena on Saue vastvalminud ronimisseinal nüüd 13 huvitavat rada nii algajale kui ka edasijõudnule.

Seinal on ronimiseks 5 põhiliini, sealhulgas 3 altjulgestuses ronimise liini ning 1 automaatjulgestusrada!

Kui Saue sein valmis, võtsin käsile järgmise enda jaoks uudse väljakutse – bouldersein välitingimustesse. Tallinna 32. keskkooli spordiväljakule kavandatava ronimisseina autoriks oli sõber Gen Mandre ning minu vastutusalaks oli ronimisseina paneelide lõikamine, paigaldamine ja viimistlus. Kuigi karkassi ei tulnud mul endal ehitada, siis antud ronimisseina eripärast tulenevalt – ronida saab mõlemal seinapoolel – oli tööd päris palju ning võtsin ehituseks appi ka paarimehe. Antud ronimisseina põhiplaan on peaaegu identne Tartus asuva Tähtvere välironimisseinaga, millest on saanud Tartu sõbraliku ronimiskogukonna üks põhilisi treeningkohti, kuhu igal võimalusel, vahel isegi mitu korda päevas, kokku tullakse. Sellest lähtudes loodan, et ka pealinlased suudavad Tallinna 32. keskkooli seinale samavõrd hinge sisse puhuda!

Täpselt seda projekti lõpetades hakkas aga maailmas laineid lööma koroonaviirus. Nagu me teame, võttis see ära mitte ainult reisimise võimaluse, vaid ka sisuliselt igasuguse regulaarse ronimisega tegelemise võimaluse Eestis. Kuigi maailmas on hetkel ka suuremaid probleeme, siis paus oma armastatud hobiga tegelemises annab sellegipoolest tunda. Aga nagu öeldakse, iga halb asi peidab endas ka midagi head. Nii ka praegu. Mõistes, et ma ei saa reisida kodust kaugele, et ronida, otsustasin, et ma toon lihtsalt ronimise enda koju! Nimelt, ehitasin enda koduhoovi peale ilmastikukindla ronimismajakese, koos 40-kraadise kaldenurgaga ronimisseina, lõuatõmbekangi ning ronimisspetsiifiliste treeningvahendite – peg boardi ja campus boardiga.

Enne veel, kui sein päris valmis sai, jõudis väikese hilinemisega kohale ka talveilm. Kuigi ehitamisse jäi seetõttu mõnepäevane paus, oli tore vaadata, et ronimisseina kohale ehitatud katus täidab oma ülesannet suurepäraselt! Ronimist tulevikus vihma- ja lumesajud ei takista.

Nüüd on ronimismajake juba valmis ning pakub päevast päeva suurepäraseid treeningvõimalusi! Kuigi olen kindel, et eriolukord, mis meie elukorralduse liigestest lahti lõi, leeveneb peatselt, on mul hea meel, et selle segase perioodi ajendil ehitatud ronimissein teenib mind ja mu sõpru veel aastaid.

Soovid endale samuti ronimisseina?

Uuri lähemalt!

 

Tekst ja fotod: Rees Juurmaa ja Kristin Hansen