Kevadel avanes võimalus ehitada ronimissein ühte üsna ebatõenäolisse kohta. Nimelt soovis ühe Lõuna-Eesti väikelinna pühakoda, et nende liikmetel oleks võimalik lisaks jumalasõnale ka ronimisest osa saada. Nüüdsest on Antslas esimene kogudus Eestis, kus on võimalik otse pihipingist ronimisseinale hüpata. Kogu Antsla koguduse ronimisseina ehitamise protsess oli küllalt huvitav ja keerukas, kuivõrd katuseviilud ja laetalad liigendasid […]
Kohe pärast talviselt ronimisreisilt tagasitulekut sukeldusin täiel rinnal ronimisseinte ehitusse. Vaikselt ja pühendunult askeldades kerkis järgnevate nädalate jooksul kolm uut seina, igaüks minu jaoks omal moel väga eriline ja õpetlik. Esmalt hakkasin tööle Saue Spordikeskuse ronimisseina kallal. Kuigi iga ronimisseina ehituse protsessi panen alati palju aega ja energiat, siis Saue seina puhul veel eriti, kuna […]
Alati on huvitav kirjeldada jääronimist kellelegi, kes seda varem teinud pole. „Oota… Sa tahad öelda, et sa ronid jäätunud kose otsa? „Kas sa alla ei libise?” „Aga mis siis, kui see ära sulab?” Iga kord, kui neile küsimustele taaskord ratsionaalseid ja läbimõeldud vastuseid sõnastan, leian ise kuskil sügaval sisimas, et tegu on kõigest hoolimata ikka […]
Sel hooajal valisime oma jääronimisreisi sihtkohaks piirkonnaks sellise, mida varem külastanud polnud – Norras asuv Hemsedali org. Eelkõige seetõttu, et teise Norra klassikalisse jääronimispiirkonda, Rjukanisse, ei olnud talv korralikult veel jõudnud. Enne Hemsedali külastamist olin kuulujuttude põhjal pigem olnud arvamusel, et tegu on suusakuurortiga, kus saab natuke jääd ronida. Juba esimesel seal veedetud päeval sain […]
Viimastel aastatel oleme oktoobrikuu alguse alati veetnud Portugalis, kuna Kristin korraldab seal Portugali Akrojooga Festivali. Et Portugalis on ka mitmekesised ronimisvõimalused, oleme nende nautimiseks alati kohale läinud pisut varem. Kui eelmine aasta ronisime kahekesi imekaunitel Meadinha kaljudel, siis sel sügisel otsustasime Portugali natuke põhjalikumalt avastada. Meiega liitusid ka head sõbrad Mikael ja Neidi. Telkides imekaunites […]
Augusti alguses tegime teoks ühe unistuse, mis mul juba mõnda aega oli meeles mõlkunud – mäesein nimega Miroir d’Argentine. 2325-meetrine kalju Šveitsi Alpides, mille poole kilomeetri kõrgune sile sein läigib pärast vihmasadusid nagu hõbepeegel. Eelkõige andis selleks ettevõtmiseks inspiratsiooni inspiratsiooni video Šveitsi ronimislegendist Marcel Remy’st, kes ronis seda mäeseina 94-aastasena. Kui kaks aastat tagasi seda […]
2019. aasta suvel veetsin ma poolteist kuud Bezengi alpilaagris, Kaukasuse mäestikus. See oli mulle selles piirkonnas juba kolmandaks reisiks. Kuigi maailm on suur ning mulle meeldib külastada aina uusi ronimispiirkondi, siis Bezengi on üks neid kohti, mis mind ikka ja jälle tagasi tõmbab. See on lihtsalt koht, kus ma tunnen avarust: et olen ainult mina, […]
2019. aasta veebruari lõpus sõitsime koos Henry, Priidu, Kristiina ja Marisega Norrasse, et tutvuda Rjukani jääronimisega. Paljude arvates on tegu ühe Euroopa parima jääronimispiirkonnaga ning et tallinlased külastavad seda piirkonda praktiliselt iga talv, siis tekkis ka meil kiusatus seda uudistama minna. Temperatuurid olid meie sinna saabudes ebatavaliselt kõrged (päeval kuni 12°) ning mitmed klassikalised kosed […]
On üks mu venna kirjutatud luuletus. See on olnud mu mantra mägedes. Miski, mida ma loen endale mõttes iga kord, kui ma ärkan üles ööpimeduses, et alustada mäkke ronimist. Ta ei pannud sellele pealkirja, niiet ma ütlen selle kohta lihtsalt «Chapdara». Kui kella veenev vätimatus kell 4:00 lasta käseb lahti ja see veel kasvõi […]
2018. aasta talvel motiveeris mind mõte ronida Prantsuse Alpides üks väga kaunis, aga samavõrd tehniliselt keerukas mäemarsruut Mont Blanc du Taculi põhjaseinal nimega Supercouloir. Ma leidsin endale mõttekaaslasteks Henry, Mikaeli ja Aleksei ning selle eesmärgiga asusime me teele 25. jaanuarist kuni 9. veebruarini kestvale talvisele jääronimis- ja alpinismitripile. Kuna teadsime Henry’ga juba eelneva aasta kogemusest, […]